Mine sisu juurde

Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/40

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

paika. Liikmetes surises valu, pistes üdini, nagu ärkaks liha liigutusel surnuist.


5. mai homm.

Minevik on mõistatus ja tulevikust aiman ootamatusi. Mul on õudne ja häbi. Eile õhtupoolikul ei läinud ma randa, vaid kumerale mäenukile, kus lapsed, poisid ja tüdrukud, pidasid rõõmupidu. Nende kilkamine immutas minusse iseäralise õrnuse, ühendades mind nende huvide ja naljadega. Nagu oleksin ise mingisuguse ime läbi uuesti lapseks saanud ja katmata pääl jooksma hakanud ühes omasugustega: päike kõrvetab roosasid pondunud jalakesi ja käekesi. nägu õhetab ja kõrvad punetavad helendavalt, aga ei malda paigal püsida, ei läbe varju otsida, sest maa on täis rõõmu ja õhus hõljub muretus.

Täna kui ka lähemil päivil hoian temaga kokku puutumast; varsti sõidab ta ju ära, siis on kõik möödas ja ma olen vaba.


5. mai õhtul.

Ma ei pidanud oma sõna — läksin pärast lõunat randa. „Keda ma kardan, kes võib mind keelda“, sõnasin minnes, ja nagu ammu, ammu poleks ma enam tunnud rooside lõhna, mida hooglik meretuul kannab kõrgele mäenõlvakule, teelegi. „Ma tahan ja ma lähen“, lisasin juure. Aga ma kartsin siiski, nagu võidaks mind


40