Nelläd, viied viinulezed:
Ühed ollid targad Tarvastista,
Teezed viksid Villändista,
Kolmandad oma külästä.
E i ma läe oma. külässe,
Oma külä küüräkälle;
Oma valla varga’alle;
Ei ma lähe Villändisse,
Litsid on kõik linna saksad,
Tursakad turu izändad.
Ma läen targal talupojal.
Kedä suitsu. suezuteles,
Viha vingu vintsuteles,
Sell käizid kolmed kozilazed,
Nelläd viied viinulezed:
Üks olli kuu, teene päev,
Kolmas tähte täizi miezi.
Neidu mõistis, jälle kostis:
Ei ma lähe päevälegi.
Päevä. paestab palavasti,
Vitab linad liivakulta,
Võtab kaerad kallakulta,
Orassed vo vahelta.
Ei ma lähe kuulegi,
Kuu kurjasti eläksi,
Vahel kaob, vahel kasvab,
Vahest magab valge’eni,
Vahest tõuseb vara üles.
Ma lähen tähel, täiel mehel,
Ei ta. kao, ei tä kasva,
Tõuzeb ühel aal ülesse;
Kes olli säetud sängi ette,
Keda õed õõtsutazid,
Kedä emä kiiguteles,
Suu juures suezuteles:
Sie jäi kodo kopitama,
Ahju peäle hallitama.
Sedä ei sallind linna saksad
Egä tahtnud talumehed.
|}
Nr. 461. Ehi ruttu, jõua ruttu! 311.
Neitsikgne, noorekenel |