Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/718

Kullast kasvis Salmekene,
Hõbest Salme neitsikene.
Sell käizid kolmed kozilazed,
30.Viied kuued viinakruuzid,
Saja seitsemed sõnumed.
Üks olli kuu kumerkübärä,
Teene päevä pärgäpeädä,
Kolmas tähte täizi miezi.
35.Izä kutsus kuulegi,
Emä pakkus päevälegi,
Veli tännitäs tähele.
   Kui tulli kuu kumerkübärä,
Kutsus taati kuulegi,
40.Izä üõde kunningalle.
   Salme aga. mõistis, kohe kostis
Ei mina. kuld lähe kuulegi,
Hõbe ei üäde kunningalle!
Kuu ju kurjasti eläksi,
45.Korra kaob, teeze kasvab,
Vahel ta väzib kogoni,
Jätäb valla vahtimatm
Vahest magab valgäeni,
Vahest ta vara ärätäb.
50.Izäkene, taadikene!
Ei mina. kuld lähe kuulegi,
Hõbe ei üõde kuningalle.
   Kui tulli päevä pärgäpeädä,
Pakkus emä päevälegi,
55.Memme piiga pärgäpeäle.
   Salme aga mõistis, kohe kostis
Ei mina kuld lähe päevälegi,
Hõbe ei pärgäpeälegi!
Päev ju pahasti eläksi,
60.Päeva paestab palavasti,
Võtab villä vällä peältä,
Võtab kaerad kallakulta,
Võtab linad liivakulta.
Emäkene, memmekene!
65.Ei mina kuld lähe päevälegi,
Hõbe ei pärgäpeälegi.
  Kui tulli kolmas kozilane,
Tulli tähte täizi miezi,
Tännitäs veli tähele,
70.Sõzar siravasilmäle,
Elävälle helkujalle.
   Salme siis mõistis, kohe kostis
Hebemistä heitis kieltä: