Maie mõistis, vasta kostis:
Oh minu ämmä memmekene!
Ei mina tapnud nuorta miestä,
Hukanud ei uuta. kaazat:
Aia peält tapsin haraka,
Värävistä västeriku.
Kes olli kärmäs kargamaie?
Amm olli kärmäs kargamaie.
Läks ta ällä vaatamaie:
Aia peäl tantsis harakas,
Värävissä västerikku.
Mai andis jälgelle teädä,
Sundi suure varvastelle:
Sõudke jalad, jõudke jalad,
Jõudke jalad, juoske jalad!
Läks ta kuuze palvielle:
Kuuzekene, puukene,
Sinu oksad hoitku minda,
Sinu ladu langku peälel
Kuuske vasta vaidelema:
Maiekene neitsikene!
Kudas minu oksad hoidvad,
Kudas minu ladu langeb?
Mehed metsäje tulevad
Terävisse kirvestesse:
Minust pal'ka raiutasse,
Oksad küllest laazitasse,
Ladu maha lsegatasse‚
Sinda siitä leietässe.
Läks ta haava palvielle:
Haavakene, puukene,
Sinu oksad hoitku minda,
Sinu ladu langku peäle.
Haavas vasta palvelema:
Maiekene neitsikene!
Kudas minu oksad hoidvad,
Kudas minu ladu langeb?
Minu lebed lõdizevad,
Sinu südä. värizeb.
Läks ta kaze palvielle:
Kazekene, puukene,
Kas võid sina hoida minda?
Kaske mõistis, kostis vasta:
Minust lõmma lõhutasse,
Sinda. siitä leietässe.
Läks ta lepä palvielle:
Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/712
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
