Mine sisu juurde

Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/391

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

25

20.Teeste sekkä sirge'esti,
Üle vällä viizakasti.
Seäl mina laulin laukuseeme,
Sillerdin sibulaseeme,
Vari seemende vahele,
25.Kulda seemende kohale,
Teeste seemende seässä.
Seäl mind püütsid Pürjed, Jürjed,
Tahtsid Taeme, Maeme pojad.
   Izä ei annud, emä ei pannud,
30.Izä ei annud heädä lasta,
Emä kallista kanada,
Heädä heenäniitejädä,
Kallist kaarekäänejädä,
Kes tieb suole suured kuhjad,
35.Arule saod sagedad,
Koppelisse kueva kuhja.


Nr. 177. Kui pikält neiu piduda. 27.

   Oh te neiud, olgem viksid,
Kaokezed, käegem karski!
Sügizezed ilmad tulevad,
Talve pilved taeva'asse.
5. Kui mina enne ollin erkä,
Ollin erkä, ollin kerku,
Kui mina mueste ollin mukki:
Kui käizin, rohi kärizes,
Kui astsin, maa müdizes,
10.Kivid kõiksid, kannud kiiksid,
Meri mürkis, järve kärkis
Neiu varvaste ilula,
Kao kanna keeriselle,
Mäed riksid mängidessä,
15.Orod otsa joostessagi,
Karjatied karatessagi.
   Kui pikält neiu piduda,
Kui kaua kao kazuda?
Nii kui vihma vitsa peäle‚
20.Eli heenä juure peäle,
Roostet roho tutu peäle.
Nii kui õõnal õitsemene,
Nii kui kapsal kasvamene,
Herne õies ehtimene:
25.Nii pikk on neiu piduda.