Soomlased nägid õigusega vene rahvas oma vendi. Vene rahvas on alati olnud soome töötava rahva sõber. Rootsi ja saksa parunite ning omaenda kodanluse poolt rõhutud soome töötav rahvas vihkas ühel meelel vene rahvaga rikkaid-vereimejaid ja isevalitsuslikku korda ning õlg õla kõrval oma klassivendadega võttis osa revolutsioonilisest võitlusest.
Soome proletariaat toetas aktiivselt 1905. aasta revolutsiooni Venemaal.
Helsingis loodi Töölis-Punakaart, kes ägedasti võitles kodanluse ja mõisnike võsudest formeeritud valgekaardi salkadega.
1906. aastal organiseeris bolševistlik sõjaväe-organisatsioon Suomenlinnas (Sveaborgis) soldatite ja madruste ülestõusu, ja vene proletaarlased võitlesid kõrvu soome Punakaardiga revolutsiooni punase lipu all.
Soome kodanlus aga – mõisnikud, pankurid, vabrikandid, metsakaupmehed – oli tsaari õue truu teener ja oma rahva verivaenlane. Ta surus revolutsioonilise liikumise julmalt maha, veelgi rohkem orjastades töötava inimese.
Suomi muld on niisutatud orjade higi ja surnukspiinatud töömeeste verega.
Ainult bolševikkude partei Lenini ja Stalini juhtimisel on alati olnud ja jäänud soome rahva ustavaks sõbraks ja on korduvalt aidanud teda võitluses tsaristliku omavoli vastu.
Reas Vladimir Iljitš Lenini poolt tsarismi aastail kirjutatud artikleis leidub küllalt paljastavaid ridu tsaari ja kogu ta šovinistliku jõugu vastu, kes metsikult Soomet rõhusid, ja ühtlasi soome ülemuste vastu,
