ta oli kindlustanud Lenini linna ja loodepiiri julgeoleku.
1940. aasta 12. märtsi rahuleping pani Soomele ja NSV Liidule vastastikuse kohustuse hoida terved ja korras kaitse ja majanduslikud ehitused, varandused, käitiste sisseseaded jne. ühe käest teise kätte minevais linnades ja asulais.
Aga siingi jäid valgesoomlased truuks oma igavesele valelikule ja kahekeelsele poliitikale. Punaarmeelased, kes esimestel päevadel pärast rahu sõlmimist saabusid Hango poolsaarele, nägid, millise mõttetu barbaarsusega valgesoomlased olid purustanud sadamaehitused ja -hooned, majad ja villad, ning olid üles kiskunud tänavasillutise. 7. mail 1940 teatas „Pravda", missuguses kaootilises seisukorras olid tehased ja vabrikud maa-alal, mis NSVL kätte läks.
Kaitseliitlaste jõugud hävitasid varandused, mis kuulusid NSV Liidule üleandmisele. Rüüstajad ja diversandid püüdsid haruldase südidusega ettevõtted korrast ära ajada, lootes, et neil õnnestub kõik ajada kahurväe tulistamise ja lennupommitamiste kaela.
Kuid rüüstajad olid töötanud räpakalt. Näiteks Käkisalmis avastati tselluloositehase jaoskondades kuni pool tonni soomlaste poolt tehase õhkulaskmiseks pandud dünamiitpadruneid.
Soome ülejooksikute jutu järgi olevat kohe pärast rahu sõlmimist erilised kaitseliitlaste salgad tegutsema hakanud tehaste sisseseadete hävitamise ja elumajade lõhkumisega.
Ja seda sel ajal, kui Punaarmee juhatus, kes andis soomlastele üle Petsamo, täielikult täitis kohustuse le-
