veel elus, aga lootusetus seisukorras. Tahtsime paigutada ta suuskadele ja evakueerida omade juurde. – Ärge viige mind kuhugi, – vaidles vastu meie tubli seltsimees – ärge kaotage aega ... Andke madudele hästi pihta! ...
Ja need olid ta viimsed sõnad. Me viisime ta arstiaabi punkti, kus ta suri.
... Iga päev lasksid valgesoomlased meie pihta sadu mürske ja miine ning tuhandeid kuule. Kuid mis vaenlased ka ei teinud, ei suutnud nad meie võitlustööd peatada.
Peatada võis meid ainult surm ja ei miski muu, sest et meie olime täis kustumatut viha vaenlaste vastu ja piiritut armastust oma suure Kodumaa, bolševikkude partei ja kalli Stalini vastu!
Need lihtsad, ühe paljudest valgesoomlaste vastase võitluse kangelastest jutustatud read näitavad, kuivõrd ennastohverdavalt täitsid nõukogude inimesed oma püha kohust oma maa ja oma sõjaväelise vande vastu. Kõige keerulisemaist ja näiliselt väljapääsmatuist olukordadest leidsid meie Kodumaa pojad väljapääsu, ei kaotanud pead, vaid võitlesid vaenlasega võiduni.
1940. aasta karm talv, millist ei ole olnud enam kui 100 aastat, kattis paksu jääga kogu Soome lahe. Näis, et Punalipuliselt Balti mere laevastikult oli võetud võimalus lahingoperatsioonidest osa võtta.
Kuid Balti mereväelased ei seisnud tegevuseta. Üheskoos Punaarmeega peksid nad valgesoomlasi, purustasid nende kindlustusi.
Meresõdade ajalugu ei tundnud veel juhtumit, et
