Mine sisu juurde

Lehekülg:Uued luuletused; Enno, E; 1909 (2).djvu/47

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
Kaer.

Siis seisis minu kullakene palwes, —
Mul unus kirik, unus taewa sära,
Ta juurde mõttes peitsin ennast ära.

Ja tundus, laulis tasa tema süda —
Üks walgus kujunes ta rinnas minu poole,
Et meie armust tõuseks jätku waimu soole.

Söö, täkk! Siis lähme kõlisewat kosjasõitu.
See olgu ohwer: rahwa lootus nõuab wõitu!

49