Sellest tegi Villu järelduse, et kui teisele poole järvekaldale tuleksid põdrad või kitsed jooma, kui nad tuleksid isegi õhtuse päikese heledal helgil, ometigi oleks temal vaevalt lootust neid näha, vast tabaks ta silm neid ainult liikudes tumeda laiguna. Ei ole enam lootust, et võiks püssi palge panna ja neid lasta, ei ole enam võimalust vääramata kindlusega saata hargi ja kirbu kaudu tina välejalgistesse loomadesse või puude ja põõsaste vahel välgatavaisse lindudesse.
Pole enam endist mõtet kevadhommiku puhtel metsa minna vaatama, kas teder mängib, ja kuulama, kus metsis laulab. Nüüd lähevad Villu asemel teised, kel mõlemad silmad peas või kel näeb vähemalt teinegi hästi, lähevad ja tunnevad seda imelist värsket ja erutavat lõhna, mis täidab metsaaluse ja lagedagi maa, kui mängib teder ja laulab metsis.
Arst ütles küll lõpuks, et nägemine paraneb aja jooksul, läheb selgemaks, aga vististi ütles ta seda muidu, ütles jutujätkuks, ütles suusoojaks, sest millegagi pidi ta seda mehemürakat ometi lohutama – nõnda arvab Villu. Aga kuigi arst oleks tõsiselt arvanud, siis ei või silm enam kunagi oma endist võimet tagasi saada, seda teab Villu kindlasti, sest kust võtta teine niisugune silm, kui oli tema pahem. Eksis ta kunagi sihtides või maad mõõtes, vääratas ta kunagi rauda tagudes või lauaserva õigeks lükates, või kas ei tunnud ta looma- ja linnujälgi?
Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. Isegi tema oma parem silm ei saanud pahema vastu, nõnda arvab Villu, ja sellepärast on tal oma pahema vigastamisest palju rohkem kahju kui parema kaotusest.
Villu ümbrus on selguse kaotanud, jooned on muutunud ähmaseks ja virvendavaks. Igal pool tabab Villu mingisugust võõrast, tüütut virvendust: virvendab järv, virvendavad puud järvekaldal, virvendavad pilved järve kohal, virvendavad järve põhjaski ja kisuvad taevagi kaasa virvendama, nii et silma pisarad tekivad, nagu kipuks Villul nutt peale. Aga Villu ei mõtlegi nutta, tema ei leiaks nuttu isegi tahtes. Tema ainult kõnnib ja istub nõmmes või järvekaldal ja mõtleb oma silmadele, mõtleb oma elule, mis silmadega seotud.
Kõigest saab tema oma mõttes aru, ühest mitte: mis on temal selle Kõrboja perenaisega või mis on perenaisel temaga tegemist? Peale
98
