15
Mööda pimedat metsaalust Kuusiku sauna poole minnes tundis Villu, et elu läheb raskeks. Esimest korda elus pani Villu seda raskust tähele. Kõrge metsa all voogasid alles päevase päikese erutatud soojad lõhnad õitseva kanarbiku kohal, aga Villu ei pannud seda tähele. Mingisugune loom põgenes Villu eest teelt vudinal pakku mööda kuivi krõgisevaid oksi, mingisugune lind krobistas tiibadega puuokstes, aga Villu ei kuulnud ega näinud seda, sest tema mõtles oma raskele elule, mis nüüd hakkab.
Varemalt, ainult mõni nädal varemalt oleks Villu õhtul Kuusiku sauna poole minnes kas või iga sammu tagant teerajal seisatama jäänud, kui ta kõrv oleks midagi kuulnud või silm midagi seletanud. Ta oleks iga lõhna, iga hääle järele midagi oletanud ja arvanud, oleks tunnud tingimata looma, kes teelt põgeneb, oleks tunnud linnu, kes krabistab tiibadega puus või lendab muidu metsa all. Aga täna ei oletanud ega arvanud ta midagi, täna ei tunnud ta midagi, nagu oleks ta esimest korda õhtul metsas, mis jätab ta sootuks ükskõikseks oma lõhnade ja häältega.
Villu hoidis suuremailt teilt kõrvale, sest ta ei tahtnud kellegagi kokku puutuda, Villu ei tahtnud kunagi kellegagi kokku puutuda, kui ta läks hilja õhtul või ka südaööl Kuusiku sauna poole, kus elas Eevi. Saun seisis perest veidi eemal metsa ääres ja sinna oli väga hea pääseda, ilma et keegi minejat näeks ja ilma et pere koergi kuuleks. Sellepärast võis Villu ka täna puude all sauna taga seisatada, ilma et ükski elumärk tema vastuvõtmiseks kuski liiguks.
Ainult üht teadis ta: sauna ligi ei tohi ta oma saabastega käima minna, sest siis hakkab saunas kohe liikuma. Eevi kargab asemelt ja tõttab akna alla vaatama, kes käib nii raskete sammudega sauna ümber. Nõnda oli see tänagi: vaevalt sai Villu mõned sammud sauna teerajal astuda, kui juba hundisilma taolise akna taga riie liikus ja keegi sealt välja piilus.
Villu ootas pisut. Siis kostis ukse avamine ja kinnipanemine ning
92
