«Ei ole, niipalju näeb, kui peremehel vaja. Aga Villu kõlbaks ehk pimedast peastki Kõrbojale peremeheks, ennem kui mõni teine,» ütles Anna.
Sellest viimasest ei saanud Rein enam midagi aru ja sellepärast ütles ta tütrele:
«Ei pimedast saa kellegi peremeest, usu, laps, ammugi mitte Kõrboja peremeest. Ennem laseme Kõrboja võeraste kätte minna kui pimeda peremehega teda pidada.»
«Ega ta ei ole ju pime,» seletas Anna, «ma räägin muidu nõnda.»
«Kas sa siis tõesti kedagi muud ei leia, kui pead just selle Katku Villu võtma,» ütles Rein tütrele päris südamlikult ja nagu kaastundlikult. Ja kui tütar selle peale mitte midagi ei vastanud, küsis ta: «Oled sa temaga juba rääkind või on tema sinule midagi öelnd?»
«Ei,» vastas Anna piinlikult ja tema silmis süttis värisev helk.
«Siis ei ole ju veel midagi olnd,» ütles isa nagu rõõmsamalt.
«Mitte midagi,» kinnitas Anna.
«Aga mis nad siis räägivad,» hüüdis Rein, «kust need jutud võetakse!»
«Las nad räägivad pealegi, ega see konti riku,» trööstis Anna isa.
«Aga ta joob ju,» tähendas Rein.
«Küll ta Kõrbojal viina jätab,» vastas tütar.
«Noh, aga kõik muu?» küsis Rein.
«See, et ta vangis istus?» küsis tütar vastu.
«Et ta teise maha lõi?» vastas Rein.
«Ega ta enam löö, kui ta viina jätab ja kui ta Kõrboja peremeheks saab,» ütles Anna.
«Aga ta on ju löönd, kas sellest midagi ei ole?» küsis isa.
«Ah jumal!» hüüdis tütar vastu. Ja kui isa ei teadnud, kuidas seda mõista, rääkis tütar nagu allaheitlikult: «Isa, kui sa ei taha, et see nõnda läheks, kui sul on vastumeelt, et ehk Katku Villust Kõrboja peremees võiks saada, siis võin ma ka teisiti.»
«Kui sa võiksid!» hüüdis Rein, nagu oleks tal hing lahti läinud. «Kui sa tema jätaks. Mul on peaaegu nõnda, et tee kuis tahes, vali ükskõik keda, aga mitte teda. Me oleme vana Jüriga seni nagu võerad külg külje ääres eland, nüüd enne surma seda muuta – usu, laps, kergem on niisama surra kui seda muuta. Ja siis veel: kord
83
