oja veel oma käest ära annudki, tegi tööd ja kirus võid ja heeringaid, nagu oleksid mõlemad halvemad, kui olid silgud ja silgusoolvesi, mida andis vana Madli, nõnda et sellel oli õigus noort perenaist hoiatada:
«Ära neid toiduga liiga hellita, sest pole midagi kasu, sina ikka neid täita ei jõua. Mida rohkem saavad, seda rohkem tahavad, sööda viimaks aina sealiha ja kanamunadega.»
«Eks katsume,» vastas perenaine tädile, «kui ei aita, siis pöörame silgu ja kartuli juurde tagasi.»
Ja katseks andis ta perele heeringaid, andis võid, lõi kanamunegi panni peale, nii et suvilise süda läks ikka rohkem täis, sest tema oli niisuguse ilmavaatega ja niisuguse südamega, mis läheb täis parema toiduga. Aga teiste südamed ei läinud täis, päilisedki näisid olevat heas tujus, kui nad said võid ja heeringaid, nii et Kõrbojal oli kaunis lõbus olla ja tööd teha. Ja tööd tehtigi nagu pisut rohkem kui eelmisil aastail, kuigi perenaine kedagi kunagi ei sundinud, isegi suvilist mitte.
Nagu iseendast hakkas Kõrbojal midagi liikuma, voolas kustki uut elu, sest imelikul viisil sündis tänavu nõnda, et kui Kõrboja heinategu endise hooga edeneb, siis saadakse temaga õigeks ajaks valmis, vast ainult pisut venib peale rukkilõikust. Muidu tehti Kõrbojal heina ikka mihklipäevani, kas või lumeni, nagu teised naljatasid.
Vana Rein nägi, mis Kõrbojal sündis, poolpime Madligi nägi, et Kõrbojal midagi sündis, et siin midagi valmis, aga üks ei öelnud ühele, teine teisele midagi, nagu oleksid nad eneste keskel pahukses. Ometi polnud nende vahel mingit paha ei sõnade ega tegude poolest, vaid kõik tegid ja rääkisid nõnda, et Kõrbojal peaks olema hea elu.
Neil esimesil päevil peale jaanipäeva, kus perenaine kõndis mööda nõmme ja nõmmeteid või kus ta istus vana Mousi seltsis järve ääres, nagu mõtleks ta Kõrboja üle järele, mida aga ükski ei uskunud, poolpime Madligi ei uskunud, tikkus Reinu südamesse mingisugune paratamatu rõõm, mille pärast ta tahes või tahtmata tütart häbenes, teda pisut pelgaski. Reinul oli siis nimelt lootus, mitte kartus, et Katku Villu võib ka oma teisest silmast ilma jääda, mispärast temast ei saaks enam siin ilmas mingisugust peremeest.
81
