tema silmis iseäraliku tähtsuse omandanud, liiatigi kui meelde tuleb, kuidas Anna eile temast rääkis.
Ja kui Anna praegu siinsamas tule ääres oleks, kui ta istuks siin, nagu istusid hiljuti ümberkaudsed peremehed, siis räägiks Rein temaga tõsiseid, peaaegu härdaid sõnu. Ta ütleks tütrele, et ära tantsi nii palju Katku Villuga, sest teised räägivad, et Villu tahab enda Kõrboja peremeheks tantsida; ära otsi Kõrbojale peremeest tema vaenlaste ridadest, sest mis peremees võib saada vaenlasest, ära otsi peremeest arutute ja meeletute hulgast, sest neist ei saa mingit Kõrboja peremeest; ära otsi üldse Kõrbojale peremeest, sest Kõrboja peremees tuleb ise, ta tuleb kui pillimees jaanitulele, ta sõidab kui tore peiupoiss, kellad särisevad aistes.
Nõnda ütleks Rein oma koolitatud tütrele, kui see istuks praegu siin jaanitule ääres silm silma vastu isaga. Aga tütart ei ole, Rein ei teagi praegu, kus tütar on, ja sellepärast ei ütle ta midagi, pikutab ainult kustuvate süte paistel ja mõtleb oma Kõrboja mõtteid. Kui ta ometi seni elaks, kui Kõrbojal oleks peremees, mitte niisugune kui tema, vaid midagi Oskari taolist, kes tahaks Kõrbojal «mässata»! Kui ta ometi näeks, et Kõrboja hakkab kohenema, et katused ei jookse enam läbi ja et ümberkaudsed peremehed räägivad Kõrboja omadega jälle, nagu oleksid nad suuremast soost! Kui ta kuuleks, et Kõrboja hakkab helisema ja see helin täidaks tema südame! Jah, kui ta midagi sarnast veel oma lihasilmaga näha või kuulda saaks, siis tahaks ta rahulikult ja rõõmuga surra, tahaks ära minna uue peremehe risust igaveseks ajaks, tahaks ta ei teagi mis kõik teha, kui ta aga midagi niisugust võiks näha…
Rein oli üürikeseks suikuma jäänud, kui käis pauk, mis katkestas suike ja mõtted; käis esimene pauk ja jäi viimseks, nagu poleks Katku Villul rohkem auke kividesse puuritudki kui aga üksainus ja nagu oleks ta Kõrboja perenaisele tühja luisanud, kui ta lubas põmmutada tema sünnipäeva, eneste vana tutvuse ja eneste uuegi tutvuse auks.
72
