oleks söandanud vastase kallale tungida, kui takistuseks ees oli Kõrboja perenaine.
«Lase pill käia!» ütles Mikk Lõugu Kustile, ja kui see oma «vasika» uuesti «ammuma» pani, keerlesid peagi paarid tantsumurul, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Aga ei tulnud peole enam endist hinge, ei põlenud kirevad laternad enam endise heledusega, sest mõned küünlad hakkasid juba kustuma ja teistest olid ainult lühikesed jupid veel järele. Ometi tantsiti, tantsiti veel suure hooga, ainult Katku Villu jalg ei paindunud enam tantsusammuks, nagu oleks ta tõepoolest juba vanainimene, kelleks ta end ise nimetanud. Ta seisis ja mõtles, ta oleks vististi kaua seisnud ja mõtelnud, kui mitte Kõrboja perenaine tema juurde poleks astunud ja öelnud:
«Villu, miks te joote? Te enne ei joonud.»
«Enne,» mõtles Villu ja vahtis tummalt perenaisele otsa. «Enne… millal enne,» mõtles ta edasi.
«Nõnda lähete riidu,» jätkas perenaine.
«Kes mulle kallale tikub, sellega lähen ikka riidu, olgu purjus või kaine,» vastas Villu.
«Kui te kaine olete, siis ei tikuta teile kallale,» seletas perenaine.
Villu ei öelnud selle peale midagi.
«Kas te muidu ei saa, kui peate jooma?» küsis perenaine edasi.
«Vahel saab, aga vahel ei saa,» vastas Villu. «Näiteks täna ei saand, täna pidin jooma, täna joon veelgi, joon kas või käpuli maha, niisuke hull päev on täna.»
Aga Kõrboja perenaine ei saanud nähtavasti kuidagi aru, miks on täna niisugune hull päev, et Katku Villu peab jooma. Perenaine istus viimaks Villu kõrvale mändide alla, aga ka seal ei saanud ta aru, miks ajab tänane päev Villut jooma, ei saanud ega saanud, rääkis Villu oma «sooja» peaga nii palju kui tahes. Ja kui Villu küllalt oli seletanud, küsis perenaine äkki, et kuhu ta oma parema silma on pannud, kas ka peast ära joonud.
«Selle jooksin peast ära,» ütles Villu, «küsige emalt, kui tahate. See oli juba ammugi, see oli siis, mäletate, kui meie tuttavad olime.»
Esimest korda tuletasid nad siin oma tutvust meelde.
«Siis olid teil ju mõlemad silmad terved, ma mäletan selgesti,» ütles perenaine.
64
