10
Tõrvatünn oli juba varda otsast maha kukkunud ja kukkudes hulga sädemeid mändide vahelt vastu taevast visanud, mida saatsid kilked ja hüüded. Pill oli nüüd juba kindla paiga leidnud tantsumuru ääres, mida piiras kirevate laternate ring. Siin müdises maa tantsutapvate paaride jalge all. Tantsiti mütsiga ja tantsiti mütsita, tantsiti vestiväelgi, kuued männi juurikal või oksa riputatud, ja ei olnud kedagi, kes täna poleks tahtnud tantsida, nii ilusasti mängis pill ja nii kenasti põlesid laternad. Inimesed mõtlesid jaanitule peale ja tantsisid, inimesed mõtlesid nende tulede peale, mis süttisid taevas ja järves korraga ning nende tantsuhimu aina kasvas. Tantsiti nii et tükid taga, tantsiti nii, et unustati isegi Kõrboja perenaine, kes sõitis ühes Katku Villuga järvele.
Sellpärast ei pandudki suuremat tähele, kui nad teiste juurde ilmusid, mõlemad pisut nagu nukrad või mossis, ilma et kumbki õieti teaks, miks see nõnda on. Villu oleks pidanud ehk Kõrboja perenaise tantsima kutsuma, oleks pidanud ta viima kirevate laternate tsõõri ja seal teda keerutama, kuni tal kaovad peast Kõrboja peremehe mõtted, aga Villu ei teinud seda, nagu ajaks ta millegipärast jonni.
Ja kui siis keegi teine tuli ja perenaise ära viis, siis puges Villu kõrvale ja rüüpas tasku peidetud pudelist, rüüpas peaaegu vastu oma tahtmist – niisugune pudel oli see. Villu rüüpas korra, Villu rüüpas kaks korda, Villu rüüpas kolmatki korda, nii et tal lust hakkas tantsida ja möllata, lust hakkas tüdrukute ümbert kinni võtta ja neid kirevate laternate ringis keerutada, nagu oleks ta tõesti juba nii vana, et ta ilma pudelist rüüpamata enam ei taha kirevate laternate ringis keerelda.
Villu keerutas nüüd Kõrboja perenaist ennastki tema toodud laternate ja kirevate tulede ringis, keerutas teda teist kordagi, keerutas, nagu polnud teda täna õhtul veel keegi keerutanud. Villu sai hoosse, Villul tõusis tuju, Villusse hakkas hull uimastus, nii et ta
62
