9
Kui Kõrboja Jaan esiteks oma tulega mööda järve aerutas ja kui lõõmava tule all Leena ühes paari teise tüdrukuga laulis, siis ei teadnud keegi, et Kõrboja järvel võib olla midagi ilusamat; Kõrboja perenaine isegi ei teadnud, sest tema nägi siis järve põhjas leegitsevaid lokke. Aga kui Katku Villu rakettidega ja muude tarvilikkude asjadega kolinal lootsikusse läks, kui ta küsis, et kes tahab kaasa sõita, ja kui ei olnud kedagi, kes kohe oleks vastanud, nii et Kõrboja perenaine ise ette astus ja ütles, et kui keegi ei lähe, siis ehk Villu teda lubab tulla, ning kui nad nõnda kahekesi kaldast eemale aerutasid, keset järve ujusid, kust nad vaevalt veel teiste silma puutusid, jah, kui see kõik oli sündinud, siis mõistsid kaldalejääjad, et Jaani sõit polnud midagi Katku Villu sõidu vastu, kes sõitis ainuüksi Kõrboja perenaise ja rakettidega. Sõitis vaikselt ja salalikult, sõitis pillita ja lauluta, sõitis, nagu istuks ta jaanilaupäeval kirikus, sõitis nii, et kuuldavasti ainustki sõna ei vahetatud paadisistujate vahel. Jaanil polnud vähematki aimu, et nõnda sõita tohib, kui istud üksipäinis lootsikus Kõrboja perenaisega.
Alles siis, kui lootsik kaldast juba kaugel, kui võis näha ainult veel mingisugust tumedat liikuvat kuju veepinnal, kostis nagu rääkimine, aga ükski ei kuulnud, mis räägiti, ühelgi polnud nii teravad kõrvad. Ainult keegi, kes oli sel silmapilgul teisel pool järve, kes seisis teraval maaninal, mis lõikab järve sisse, see oli kuulnud, et polnud Kõrboja perenaise ja Villu vahel muud juttu kui aga ainult:
«Mis te arvate, kas aitab juba?» küsinud Villu aere seisma jättes.
«Ehk aitab,» vastanud perenaine.
«Siis hakkame peale,» öelnud Villu.
«Hakake,» öelnud perenaine.
«Aga siis peaksite teie minu asemele tulema ja mina sinna, kus teie, lootsikupärasse,» arvanud Villu.
«Hea küll,» lausunud perenaine.
Ning nüüd tõmmanud Villu aerud sisse ja tõusnud püsti, sest ka
56
