siin ega mujal, ei enne leerimist ega peale seda. Sellepärast on ta huulil meemaik, kui ta vahetab ükskõik mis tähtsuseta sõna Jaaniga, kel on täna manisk ees ja kamassid jalas.
Järve poolt kostsid juba hõisked ja huilgamised, kui Kõrboja omad kodunt minema said: nad saidki sellepärast nii ruttu, nii-öelda ülepeakaela minema, et järve poolt kostsid juba hõisked ja huilged.
«Juba otsaga seal!» kilkas Leena.
«Juba seal!» vastas Jaan.
Kõrboja perenaisele oli langenud mingisugune nukker vaikus, nagu polekski ta rõõmus, et ta on täna esimest päeva Kõrbojal perenaiseks ja et ta perenaisena pühitseb täna esimest korda oma sünnipäeva jaanilaupäeval. Ta oli isaga juttu ajanud, ta oli liig palju rääkinud Katku Villust, kes kui arutu Kivimäel lõhub kive, ja see võttis temalt tõsise jaanilaupäeva-rõõmu. Isa oma sõnadega manas esile mingisugused nimetud varjud ja need hakkasid liikuma Kõrboja hoonetes nagu elavad olevused. Liikus onu Oskari vari, liikus tema noore naise vari, kes põgenes salaja, südaööl, põgenes tuule ja tormiga, põgenes vihma ja kõuega Kõrbojalt, kui oli matnud siia surnuaeda oma esimese pojukese. Miks onunaine põgenes ja mis sündis peale seda, kui ka onu Kõrbojalt ära sõitis, oma noorele naisele järele, seda Anna ei tea, pole kunagi lähemalt kuulnud, üks on ainult kindel – ei üks ega teine näidanud oma elavat nägu enam Kõrbojal, isegi onu Oskar mitte, sest tema leiti paar nädalat pärast ärasõitu surnuaialt oma pojukese haualt. Anna mäletab, mis isa tol korral vennanaisest oli öelnud, kui vend temaga esimest korda siia sõitis, näitama oma mõisat. Ta oli öelnud, et ei sellest küll Kõrbojale perenaist saa, liig nääpsuke teine, laulab toas, mitte metsas, läheb kõndima põllule, aga jalga nõmmele ei tõsta, nagu elaksid seal kurjad vaimud. Isa sõnad olid rutem täide läinud, kui keegi oli aimanud, isa isegi polnud rääkides aimanud, et tema sõnad nii ruttu täide lähevad.
Niisugused varjud liikusid Kõrboja perenaise hinges, kui ühes kilkava ja põleva Leenaga võttis kirevad laternad ja küünlad, võttis pikad nöörid ja raketidki, et neid viia järve äärde jaanitulele, mida pidi tehtama sinnasamasse, kus pidutses kord onu Oskar oma noore naisega. Aga vaevalt aimas keegi, et Kõrboja perenaise hinges liiku-
50
