aega, aga ei ole mina sestsaadik oma jalga enam üle Katku ukseläve tõstnud ja ei ole Jüri ka Kõrbojal oma nägu näidand. Nõnda me vist suremegi.»
Isa rääkides tuli Annale meelde, et nad kolmekesi tõepoolest millalgi Katkul käinud, kõrb hobune sellesama vedruvankri ees, millega tal täna vaksalis vastas oldi. Tema istus onu ja isa vahel, jalad pisut kõveras, könksus, nii et nad sõites, kui vankriratas vastu puujuurikaid peksis, hirmsasti ära väsisid, päris valutama hakkasid kohe. Seda valu mäletab Anna. Veel mäletab ta seda soont, millest nad enne Katkule jõudmist üle lokerdasid: seal kasvas palju kollaseid lilli, nõgu aina valus neist, muud ei tea ta sellest nõost midagi. Veel mäletab ta mingisugust madalat ust ja lõhna, mida ta kunagi varemalt polnud tunnud, mäletab nähtavasti Katku tubade elulõhna. Nüüd enam neid tube ei ole, sest Katkule ehitati uued hooned, tehti korstengi peale.
Aga Katkul on ometi veel midagi, mida Kõrboja perenaine sellest külaskäigust saadik mäletab: see on poiss, suur poisivolakas, paljad pruunid jalad, kuub särgi peal, pelglikud silmad, mis teda, Annat, aina vahivad ja vahivad, nagu tahaksid nad rääkima hakata, nagu tahaks poiss tal käest kinni võtta ja välja viia päikesepaistele. See oli Katku Villu, Katku Jüri noorem poeg, kes käis kihelkonna- või ministeeriumikoolis, sest temast pidi saama kooliõpetaja või kirjutajahärra, ükski ei teadnud kindlasti, mis asjamees Villust õige pidi saama.
Nõnda hakkas Anna tutvus Villuga, hakkas isa ja onu juuresolekul, hakkas sõna lausumata, hakkas sellega, et Anna nägi Villut kohmetuvat, nägi punastavat, et ta isegi vist kohmetas ja punastas, kui ta seisis isa ja onu vahel ning vahtis seda poisivolakat, kellest pidi saama kooliõpetaja või kirjutajahärra.
«Ah nii kaua peab seda meeles,» ütles Anna isale.
«Ei vana Katku Jüri unusta seda ei siin- ega sealilmas,» arvas isa.
«Ega siis nüüd enam keegi ta kohta pole tahtnud,» lausus tütar.
«Nüüd mitte, aga see aeg võib uuesti tulla, Jüri teab seda, kardab teine. Ütleme, et Kõrbojal oleks jälle kord niisuke hakkaja peremees, nagu Oskar oli, mis sa arvad, kas ta neelud kohe Katku järel ei käiks, vähemalt nende jõeäärsete heinamaade järele. Aga mis oleks Katku ilma nende heinamaadeta? Mitte kui midagi! Seal ei võiks
46
