gad. Aga kõige selle peale vaatamata olid täna kõik heinalised, päilisedki, pisut nagu kräbedamad kui harilikult, sest kõik arvasid, et küllap juba preili heinamaale tuleb, niipea kui ta koju jõuab, ning kõik tahtsid ei tea miks sel korral kärmemad olla kui vana Reinu enda ees.
Kui Jaan, kes preilil vaksalis vastas käis, hobuse kopli oli lasknud ja teiste juurde läks, küsiti mitmelt poolt korraga:
«Kas tuli?»
«Tuli,» vastas Jaan. «Ei see tulemata jää, kui tulema peab.»
Ja nagu käsu peale seisis kogu heinamaa korraga rehavarre najal. Mikk isegi ei saanud muidu, kui pidi seisma. Ja siis hakati uuesti tööle, hakati pisut suurema hooga, nagu tummal kokkuleppel, et preilit peaks heinamaale ilmudes pisut kiirema tööga vastu võtma, sest kõik arvasid, et varem või hiljem, aga küllap vana Rein juba ohjad tütre kätte viskab.
Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. Ükski ei osanud arvata, miks ta ei saa, aga kõik nägid, et ta oli aina üksinda, ja kõik arvasid, et olgugi preili, ometi on ta nii-öelda naisterahvas ja mis kohapidaja on naisterahvas, liiatigi, kui koht on niisugune, nagu on Kõrboja.
«Mis ta ka rääkis?» küsis Leena Jaanilt uudishimulikult, kui nad juhuslikult teistest pisut eraldatult töötasid.
«Mis ta rääkis…» osatas Jaan. «Mis ikka räägitakse. Kõigest rääkis.»
«Kas jääb nüüd teine kauemaks?»
«Kellele ta seda ütleb, või kes seda talt küsis.»
«Mõtlesin, et ehk ise rääkis, jutu sees ütles.»
«Küllap see juba räägib, aga kas ta ka midagi ütleb, see on teine asi,» vastas Jaan nagu vastumeelselt, sest tuntavasti oli ta pisut turjas, et tema preilit sõidutamas käinud ja mitte mõni muu. Kui aga Leena vaikis ja enam midagi ei pärinud, hakkas Jaanil omal keel kihelema.
«Küsis, kas täna jaanituld ka tehakse?» ütles ta.
«Ja sina? Mis sina ütlesid?» vastas Leena.
«Mina… Mina ütlesin, et küllap vist.»
«Ja tema?»
«Et kas pilli on?»
«Sa ütlesid, et on?»
«Ütlesin, et külas on.»
39
