plaane ja kavatsusi rohkem armastama kui Kõrboja ennast. Tuleb seesama, mis minuga. Siin peab tegema, igal sammul aina tegema, kas või kõige pisemat asja, niipea kui hakkavad suured plaanid, siis on otsas, siis ütleb jõud üles. Oskargi plaanitses liig suuresti, sellepärast ei jaksanud ta küllalt vastu pidada, jõud lõppes ära.»
«Aga ema ei plaanitsenud kunagi, ometi suri ta enneaegu, suri varem, kui ta seda aastate järele oleks pidanud tegema,» vastas Anna.
«Mis sa sellega arvad?» küsis isa.
«Arvan, et ka ainult töö ja tegemine Kõrbojal ei päästa,» rääkis tütar. «Siin võib enda tööga tappa, võib hommikust õhtuni rügada, ilma et kunagi valgemat päeva näeks, ja ometi oleks Kõrboja samasugune logu nagu praegu.»
«Aga kuidas siis olla, kui ei saa ei nii ega teisiti?» päris isa, kes veel mõnekski silmapilguks tütart kinni oleks pidanud, et temaga juttu ajada.
«Kuidas teha, kuidas olla, seda näeme, aga nõnda ei lähe nagu tänini,» ütles Anna, tõusis pingilt, kus ta istunud ja läks tuppa riideid vahetama. Uksel pöördus ta veel kord ümber ja ütles pooltõsiselt, poolnaljatades isale: «Mina selle üle oma vaest pead ei murra, seda peab Kõrboja peremees teadma, kuidas siin olla ja elada.»
37
