Mine sisu juurde

Lehekülg:Tammsaare, Kõrboja peremees.djvu/35

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

me ta sootuks müüme. Praegu õngitseb kogu maa, kogu maailm maa järele, ja kui meie niisugusel silmapilgul Kõrbojaga hakkama ei saa, siis pole ka pärastpoole seda loota.»

«Aga las ta ometi läheb nende kätte, kes temaga hakkama saavad, kui sina teda ei taha. Teeme tast kaks, kolm kohta ja laseme ta minna, nõnda on tahtjaid küll,» ütles isa.

«Seep see ongi, et ma ei saa kuidagi mõttega harjuda, nagu peaksid Kõrbojal võõrad inimesed talitama, kui ma mõnikord siia tulen. Ja siia tulen ma üks või teine kord tingimata, siia pean ma tulema, seda tean. Mis siin Kõrbojal on, mine võta kinni, aga ta tõmbab, ta seob, tahes või tahtmata seob. Enne ei teadnud ma seda, aga nüüd tean, tean päev-päevalt aina selgemini. Võib-olla on mõjunud onu õnnetu elu, võib-olla tegi seda ema surm, kes teab. Mõnikord arvan ma, et kui oleksid Oskar ja ema alles elus ja kui võiksime jälle kõik üheskoos kolid kokku panna ja minna, et ma siis rahuliku meelega – rõõmuga siit läheksin. Läheksin nagu tulingi – kolikoorma otsas.»

«Mäletad sa siis oma tulekut veel?» küsis isa, kelle meel tütre sõnadest hellaks hakkas minema. Talle näis, nagu poleks Madlil ometi mitte päris õigus, kui ta kinnitab, et Anna pole neisse, Kiviristesse, vaid ema suguvõssa.

«Või veel!» hüüdis tütar isale vastu. «Nagu eilset päeva mäletan seda, sest see sõit ja kolimine oli minu elus esimene suur päev. Kõik, mis sealpool seda päeva, on tema kõrval hall ja tähtsuseta. Juba ainult selle päeva pärast ei tahaks ma Kõrboja heast-paremast võõrastele anda.»

«Noh, siis võta ta oma kätte,» ütles Rein. «Võta kõigega, mis siin on, mina ütlen tast täiesti lahti, ütlen ilma vähema tingimisteta, sest ega sa ometi mind enne surma siit välja aja.»

«Ei, isa, kui mina Kõrboja võtan, siis nõnda ei võta ma teda mitte, nõnda mitte,» kinnitas tütar endamisi.

«Aga kuidas siis?» küsis isa.

«Ainult nõnda, et sinule siin mõnesugused õigused jäävad. Sina pead võima siin rahulikult surra, muidu pole mõtet siia jääda,» vastas tütar.

«Mina ei taha mingid õigusi,» kinnitas isa.

«Aga mina tahan,» kinnitas tütar vastu.


35