endalegi mitte, ja ei ta anna seda tulevikuski, kindlasti ei anna. Tema väsitab kõik, tema piitsutab kõik surma, piitsutas juba vend Oskari, piitsutas hiljem eidegi, selle Kõrboja raudnaela.
Rein käis ja mõtles, istus ja mõtles, et mis oleks, kui ta tõepoolest koha kõigega tütrele annaks ja ise «aplaagri» läheks. Kui ta ometi teaks, kes saab Kõrboja tulevaseks peremeheks, Kõrboja koduväiks, võib-olla oleks tal siis palju kergem otsustada! Võib-olla ei mõtleks ta siis enam millegile muule, ei kõhkleks silmapilgukski, võtaks koha paberid, sõidaks linna ja ütleks tütrele, et kui tahad, lähme nüüd notaariuse juurde, sest minul on Kõrboja peremehe ametist himu otsas ja mina tahaksin ta kõigega tükis sinu kätte anda.
Aga seep see ongi, et koduväi on teadmata. Kõrboja tulevane peremees tundmata. Ja tütrega on lugu nii, et tema meel pöördub ikka mehe järele. Pojadki tantsivad sagedasti naise pilli, aga see puutub enamasti koha sisemist majapidamist, mitte välimist, sest naist ei huvita, kas sa põllupeenra või kraavi nõnda või pisut teisiti ajad, kas sa ühe või teise metsatuka või puu maha võtad. Kuid see nõnda-öelda välispoliitika on Reinu arvates peaasi, Kõrbojale on see peaasi ning sellepärast kahetseb ta, et eit andis talle ainult ühe tütre ja ei ainustki poega.
Kõrboja peremees käis mitu-setu päeva mõttes ja nüüd vast mõistis ta, kui hirmus õigus oli neil, kes ütlesid – tütred pesevad halliks. Muidugi, Reinu polnud tema tütar kunagi pesnud, sest millal pidi ta seda tegema, kui ta lapsest saadik linnas koolis käis ja pärast seda mõni teab missuguseid suuri saksu teenis. Aga hallid juuksed tõi ta oma isale siiski.
Vististi oleks võinud kõik teisiti minna, kui Rein oleks eluotsani kooliõpetajaks jäänud ja kui vend Oskar poleks Kõrboja ostnud, kuhu ta Reinu peremeheks kutsus, kuna ta ise esiotsa tahtis Venemaa põhja jääda, et seal kellegi vürsti mõisaid valitsedes neid tuhandeid teenida, mida Kõrboja oma liivaste põldude ja soode ning rabadega pidi neelama. Kindel, õpetajana poleks Rein kunagi suutnud oma tütrele niisugust haridust anda kui Kõrboja peremehena, oma venna ainukese pärijana.
Aga mõtles Rein niipalju kui mõtles, ühest mõttest ei saanud ta ometi lahti: Kõrboja vajab uusi inimesi, tema, nagu ta praegu on,
29
