tud ja seda ärritust ei osanud ta ei varjata ega muul viisil avaldada kui poolpahases ägeduses.
«Ei nad tühja lõksuta,» lausus ema, «küll ta juba sinust rääkis, küll ta juba sinu järele küsis, mina tunnen, et ta seda tegi, teha võis. Ja mis need teised niisukesest asjast välja mõtlevad.»
«Noh, ja mis talle on vastatud?» päris Villu.
«On vastatud, et lõhub teine kiva, aina põmmutab,» ütles ema.
«Muud ei midagi?»
«Kes seda teab, kes seda räägib, aga küll nad juba ka muud preilile seletasid,» arvas ema.
«Muidugi, vangisistumine kõigepealt,» äigas Villu tusaselt.
«Küllap ka seda,» oli ema nõus.
Sellega jutt lõppeski seks korraks. Aga nüüd tundis Villu, et ta peab kuhugi minema, et ta peab ehk seal huikama, peab nõmme hüüdma, nagu otsiks ta sealt kedagi elavat või nagu ootaks ta kedagi. Ta peab ringi ümber järve tegema, peab jälgi uurima teel soonte kohal ja järve liival, ta isegi ei tea kõike, mis ta praegu peab. Aga teeb ta, mis ta teeb, täna õhtul teeb ta kõik üksinda, sest täna, viimse püha hilisel õhtul, pole enam kedagi järvel. Kõrboja preiligi sõitis õhtuse rongiga linna ja vana Mousi magab pühadeaegsest jalutusväsimusest saadud rasket und oma onnis pahnal, nii et isegi tema ei kuule, kui Katku Villu huikab järvel, nagu kutsuks või ootaks ta nõmmelt kedagi.
25
