Mine sisu juurde

Lehekülg:Tammsaare, Kõrboja peremees.djvu/19

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

3

Katku Villu murdis tööd teha, ta murdis tööd niisuguse jõu ja püsivusega, et esimene kord elus isagi temaga rahul oli, sest veel kunagi polnud Villu Katkul nõnda tööd teinud.

Villu tegi tööd, nagu teeks ta seda iseendale ja iseenda pärast. Ema kartis, et poeg võiks endale liiga teha. Aga Villu oma arvamise järele oleks pidanud ta veel rohkem tegema, palju rohkem. Ta isegi imestas, kust küll Katkule korraga see töö oli tulnud; varemalt oli ta ikka arvanud, et ühe töö võib edasi lükata, teise hoopis tegemata jätta, kolmanda ülepeakaela lõpetada. Nüüd näisid kõik tööd hädavajalikud ja tähtsad, kõiki pidi korralikult ja viibimata tegema, oli see vigase värava parandamine, aia kohendamine või mõne tööriista kordaseadmine.

Esimest korda läks Villu ilma püssita nii-öelda asja pärast kõndima, läks mööda põllupeenraid, läks mööda aiaääri, läks mööda keset kesapõldu, läks mööda väikest võserikku, mis oli tärganud endisel põllul, ja mis sööti jäetud kivide pärast. Villu vaatas ja arutas, Villu õppis esimest korda oma isatalu kui tulevane peremees tundma, sest ei tea miks, aga korraga hakkas Villu end Katku tulevase peremehena tundma.

Ta oli aastate kaupa mööda maad-ilma ümber kolanud, oli rauda tagunud, oli puud tahunud ja hööveldanud ja kunagi polnud ta mõelnud, et tema peaks Katkule tagasi minema omale jäädavat eluaset soetama. Aga kui vend sõjas surma sai ja kui sõja lõppedes tööleidmine ja leivateenimine kitsikuks muutus, nii et Villu ajutiseks koju pidi tulema, siis tundis ta peagi, et ka Katkul võib ära elada, et Katkul võib ehk paremini ja vabamalt ära elada kui ükskõik kus mujal maailmas.

Aga ometi ei teadnud Villu veel sel ajal, mis tähendab armastus Katku vastu, mis tähendab armastus teatud maakoha, maapinna vastu. Paik, kus ta asus, polnud temale veel elumõtteks, vaid seal elades lootis ta elule mõtet leida mingisuguse kõrvalise tegevusega,


19