Mine sisu juurde

Lehekülg:Tammsaare, Kõrboja peremees.djvu/17

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Aga vanamees oli kord öelnd, et ei müü ning ei müündki, tänapäevani põle müünd. Olen talle pärast mitu korda öelnd, et oleks ta siis müünd, põleks ta head kaupa kinni pidand, siis oleks ehk kõik teisiti olnd.»

«Aga mina ütlen, et oli väga hea, et isa ei müünd,» vastas Villu, «kusagil ei meeldi mul rohkem kui siin. Kus on nii palju metsa? Kuluta või jalad käimisega, enne kui inimest näed.»

«Nii kui isagi! No mis teil nende inimeste vastu on, mis te neist pelgate?»

«Ma ei pelga neid,» vastas poeg. «Neid on siingi küll, kõik kohad teisi täis, mine teistega riidugi, istu nende pärast kinni. Oli mul seda tarvis?»

«Poeg, see pole inimeste süü. Niisamasugune lugu on metsaga ja puudega. Oli sul vaja ühe silmaga jääda? Oleks me välimaal eland, võib olla, oleks sul veel tänapäev silm peas, mina arvan küll, et oleks. Kellega või kus sa seal ta peast ära oleks joost.»

«Õnnetus võib igal pool juhtuda,» ütles Villu, nagu poleks asi seda väärt, et temast rääkida.

«Võib muidugi, aga mina ei usu, et oleks võind. Mina ei saa veel tänapäev aru, kuidas see küll nõnda võis juhtuda, kuidas sa nõnda võisid joosta. Iga kord, kui sinu silma näen, mõtlen selle peale. Ehk oleks veel pahem olnd, aga just parem. Eks sa siis ometi ei märgand ennast hoida, loomgi pigistab silma kinni, kui padrikust läbi läheb.»

«Nagu ma mäletan, oli see nõnda, et tema jooksis ees, mina järel, tema kahmas puuokstest kinni, kiskus nad nagu vibud vinna ja laskis nad siis mulle vastu silmi, nõnda oli see.»

«Tead, Villu, sest saadik kardan ma Kõrboja rahvast,» rääkis ema tasakesi, nagu salaja, ja istus poja juurde lävele, jättes jalad sissepoole, kuna pojal nad väljaspool päikesepaistel seisid. «Ja kui ma kuulsin, et Anna koju tuleb, ning mõtlesin, et kui sina nüüd vangist lahti saad, siis hakkas mul hirm, öösel nägin teist kahest uneski!»

«Ema, mis sa nüüd tühja,» ütles poeg.

«Ei ma räägi ühtigi tühja. Kõrboja oleks nagu ära tehtud. Näe, Oskar lasi enda ise maha. No mis ta nüüd sellest sai, et ta naise võttis või selle koha ostis. Aga ostis, tahtis meiegi oma osta, Kõrbojast oli vähe, põlnd ilma meie kohata hästi plaanis, meie jõeäärsed


17