«Mõtlesin, et ehk on Villuga midagi, mis see koer muidu just seal aidavahe väravate ees,» rääkis eit.
«Mis sellega veel võiks olla,» ütles vanamees rahulikult, nii et eidegi kartus kadus.
Aga vanamees polnudki nii rahulik kui tema rääkimine, tema isegi oli koera undamist kuulnud ja imestanud, mis see küll pimedas lõugab. Ja kui nüüd eit välja läks, kobis ka vanamees sängist ja astus akna alla vaatama, kuidas eit aida poole läheb.
Eite lähenemas nähes pistis koer nina aidavahe väravate vahelt sisse ja nuusutas, saba sorus tagumiste jalge vahel. Areldi avas eit väravad, seisatas, vaatas, laskis siis suurrätiku otsad lahti, lõi käed laiali ja kukkus maha. Peaaegu oleks ta koera peale kukkunud, kui see poleks eest ära karanud. Aga järgmisel silmapilgul ajas ta enda uuesti jalule ja hakkas tuigerdades, nagu meeletult, toa poole tõttama.
Seda nähes arvas juba vanameeski, et küllap Villuga ikka midagi on. Ja läks särgiväel õue, läks eidele aidateel vastu ja küsis – ta isegi ei teadnud, mis ta veel pidi küsima. Aga eit ei vastanud, mitte sõnagi ei vastanud ta, liigutas ainult oma vana ja hambutut suud.
Vanamees ei oodanudki enam vastust, ta läks eidest mööda, läks otseteed avatud aidavahe väravate ette ja vaatas sisse: poeg Villu lamas ristseliti keset savipõrandat, püss nagu truu seltsimees kõrval. Põrandal oli midagi mustjaspunast näha. Isa seisis natukene aega liikumata paigal, pöördus siis toa poole ja ütles eidele:
«Esimene mehetemp tema elus.»
Nüüd pääsid ka ema keelepaelad ja silmalaud vallali.
«Eks ma mõelnd kohe, et mis see koer muidu,» nuuksus ta.
Isa astus aidavahele sisse, et asja lähemalt järele vaadata. Höövlilaastud, mis tänini mööda põrandat laiali vedelesid, olid kokku aetud kruupingi otsa taha nurka, põrand oli puhas nagu pühitud ja seal puhtal põrandal lamas Villu ristseliti.
«Ta on kartnud, et püssist tulekahi hakkab, sellepärast on ta põranda enne puhtaks teinud,» arvas isa.
«Sa vaesekene!» haletses ema.
«Kahes rauast korraga,» tähendas isa natukese aja pärast, kui ta oli silmitsenud poja purustatud pealuud ja võtnud maast püssi kätte.
132
