keegi naerma – ei naereta Kõrboja perenaise pärast. Kõrboja Leenal on otse pisarad silmas, et perenaine pidi kukkuma teiste naeruks selle va Katku Villuga, kes tõmbab oma nina täis. Leenal on kahju triibulisest alusest, ja helevalgest pluusist, mida perenaine oskab nõnda kanda, nagu oleks ta mõni lihtne talutüdruk, aga nüüd Villuga maast tõustes, kui perenaise pluusil olid mudased saapajäljed, tundus Leenale, nagu oleks nende perenaine tõepoolest ainult lihtne talutüdruk ja sellest on tal nii väga kahju.
Villu poolpime silm välgub, Villul välgub pimegi silm, sest ta mõistab, et asjata on joonud oma vihameeste pudelist ja on asjata nendega tantsinud vestiväel, nagu tantsiks ta lepitust. Kõik saavad aru, et nüüd võiks Katku Villu jällegi mehe maha lüüa, aga nüüd ei teeks ta seda enam Kuusiku sauna Eevi, vaid Kõrboja perenaise pärast – ta teeks seda iseenda, oma au pärast. Villu võiks praegu maast tõustes mõne naerva külatüdrukugi maha lüüa, nii hirmus meeletult välguvad ta pimedad silmad. Aga ometi ei tee ta seda, ei tee üldse midagi, ei lausu ainustki sõna ja sellepärast on kõigile selge, et Villu suured päevad on mööda, Villu laul on lauldud, et asjata oli rüsinal tantsimine, asjata Villu kukkuminegi.
Ta seisab norus peaga Kõrboja perenaise ees, kelle riideid Leena aitab puhastada, seisab ja ootab nagu laps oma karistust. Aga perenaine on rahulik, ta on rahulikum kui kõik teised, nii et Leenal heameel hakkab oma perenaise pärast, kes ütleb Katku Villule, nagu trööstiks ta karistatud last:
«Eks ma öelnud teile, näete nüüd,» ning lisab siis naeratades juurde: «Lähme, katsume uuesti.»
Nüüd arvab ka Villu, et peaks õige uuesti katsuma, ja nad lähevad jällegi tantsima, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Seekord on tantsuplatsil vähe rahvast ning lõpuks tantsivad Kõrboja perenaine ja Katku Villu kahekesi, sest ka Leenat-Jaani ei suuda neile enam seltsiks olla. Tantsu lõpetades ütleb perenaine Villule:
«Ei te kuku ühtigi, kui neid teisi oma jalgega risuks ei ole.»
Kõik kuulevad, et perenaine Villule nõnda ütleb, nii valjusti ütleb perenaine, aga ükski ei niitsata. Alles siis, kui perenaine männioksalt oma jaki võtab ja selle selga ajab ning piduliste ringist lahkub, ühes Villuga, kes kõnnib kui peksa saanud koer lontis kõrval tema
118
