19
Täna on Kõrboja ja ümberkaudseis teistes metsades suur püha – pähklapüha ja sellepärast on kõik kohad täis kisa ja kära, kõnet ja huilgamist, mängu ja naeru. Täna ammub nõmmes Lõugu Kusti «vasikaski», nagu pühitsetaks Kõrboja järve ääres mõnda hilist jaanilaupäeva.
Pähklapühale tahab ka Kõrboja perenaine minna. Ta kahtles kaua, aga kui Kuusiku sauna Eevi oma pojaga ära läks, siis oli kahtlus kadunud: perenaine tahtis pähklale, maksku mis maksab. Võimalik, et muidu tema jagu pähklaid täna metsa oleks jäänud, et nad korjajata viimaks ise puust maha oleksid varisenud hiirte süüa, aga nüüd – sauna Eevi tõttu, tema väikse Villu tõttu – ei tahtnud perenaine oma jagu pähklaid enam kauemaks metsa jätta, ei, nüüd mitte enam.
Ka Katku Villu oli täna metsas. Vaevalt korjas ta pähklaid, sest tema hädine silm ei seletanudki neid hästi, ehk olgu siis, et nad kasvasid madalas ning suurte kobarate kaupa koos. Villu oli muidu metsa läinud, nagu ei teakski ta, et täna on suur pähklapüha, mis meelitab palju rahvast kokku – tüdrukuid ja poisse, isegi vanemaid inimesi. Esiteks uitas ta üksi, nagu pärast laatsaretist kojutulekut ikka, uitas ja kuulas, kuidas mets oli täis kisa ja kära, naeru ja mängu. Aga kui ta kuulis, et ka Lõugu Kusti oma «vasikaga» on ilmunud ja et ta mängib, nagu oleks tal peas paras aur, siis ei saanud Villu enam muidu, kui pidi minema otseteed pilli hääle peale.
Kustil oligi paras aur peal, sest muidu ei viitsinud või ei raatsinud ta nii väga oma pilli nahklõõtsa kiskuda: külapoisid, kes tahtsid, et Kusti õieti mängiks, muretsesid paraja auru eest.
Külapoisid muretsesid selle eest, et nende enestegi pead poleks pähklapühal auruta, ja sellepärast olid mitmedki taskud punnil, mitte pähklatest, vaid pudelitest. Oli punastki viina, oli magusat viina, mis oli laulvate tüdrukute viin, kes kippusid aina kilkama ja kiiluma, kui poisid otsisid nende taskuist pähklaid.
Aga Katku Villu käes ei kiilunud täna ükski tüdruk, sest tema ei
114
