Ja kui Eevi toaukse poole hakkab minema, vaatab perenaine talle üksisilmi järele ning ei jäta seda enne, kui mineja astub uksest sisse, siis alles suleb ta ruttu akna ja laseb pooleldi kardinagi ette.
Eevit lapsega oma toas nähes unustab perenaine küsimast, mis külaline tahab, miks ta tulnud; astub talle vastu, vaatab teda ennast, vaatab tema lastki, küsib: kui vana, mitu hammast suus ja mis nimi. Küsib palju muidki asju, nii et Eevi muud ei saa teha kui aga vastata, ja nõnda ajavad Kuusiku sauna Eevi ja Kõrboja perenaine kahekesi juttu, nagu polekski neil teineteisega muud asja. Ja kui Eevi perenaise küsimusele vastab, et pojal isa nimi, siis ütleb perenaine, nagu oleks kõik kõige paremas korras:
«Ah siis ka Villu?»
«Villu,» vastab Eevi punastades.
«Kas Villu tuleb ka tädi sülle?» küsib perenaine lapselt.
«Mine tädi sülle,» ajab Eevi last, kes esiteks kaheldes aru peab ja siis valmis on minema.
«Missugune pontsakas!» hüüab perenaine last oma kätele võttes.
«Jah, ta on mul tubli,» vastab Eevi rõõmsalt. «Või mis ta siis tahab, ikka veel saab teine rinda.»
«Ah ikka veel!» imestab perenaine.
«Mõtlen, et on teine esimene, las võtab, piima on küll, ega ta ikka mööda külge tal maha jookse. Esteks oli niipalju, et põlnd kuhugi teist panna, poiss ei jõund ära juua, lüpsin maha, aga vaat, nüüd – ei saa änam tarbekski.»
Nõnda räägib Eevi, omal aga süda näpib sees, et kuidas ta küll preiliga päris jutu otsa peale saaks.
«Ta ju käib teil juba?» küsib perenaine.
«Ammugi,» hüüab Eevi vastu, nagu imestades, et midagi niisugust võidakse tema Villu kohta küsida. «Hakkas juba enne kaheksat kuud tugede najal püsti ajama, nii kange oli teine, muud kui trügib ja trügib, seni kui jalad all. Ta ainult siin, võeras kohas, seisab süles.»
Ja perenaine paneb poisi põrandale ning ütleb:
«Näita tädile, kudas sa käid!»
Aga poiss seisab kui pulk, vaatab ja seisab, ei tõsta jalga jala ette.
«Tee tädile tipa-tapa,» manitseb ema ja nüüd hakkavad poja jalad liikuma, kuni nad peaaegu jooksu kipuvad, sest laps märkab peagi,
111
