«Ma võiks ju siin tööl käia, kui kuhugi lähemale korteri leian,» ütleb Villu.
Isa toob kaks, kolm seljatäit vilja väravatele ja lausub alles siis:
«Parem too ta juba siia, mis sest kahe pere vahel jõlkumisestki tuleb. Aga pulmi ma ei tee,» ütleb ta natukese aja pärast, «pulmad tee ise, kui kord Katkul peremees oled, kui sust üldse peremeest saab.»
Jällegi kannavad mehed vaikides vilja väravatele, aga siis ei saa isa muidu, kui peab oma juttu jätkama.
«Mõnest mehest ei saa ega saagi peremeest, ka siis ei saa, kui talle koht kätte anda. Minu va õnnis isa rääkis ikka kellegist Iirava Matsist. Sellest pole kudagi peremeest saand, tehku härra temaga mis tahes. Väsind ära, pole jõund peret toita ega mõisapäevi teha. Härrale teind see viimaks nalja, et Mats peremeheks olles nõnda ära väsib, ja pand ta väljavahiks, pärast rehepapiks, et ehk seal koheneb. Teised kõik naernd, et Mats peaks kolm aastat mõisa aidamees olema, ainult siis jäksaks ta peremeheks hakata. Härra teindki teise aidameheks ja and talle siis koha uuesti kätte, aga siis löönd pikne Matsi maha, nii et peremeest põle tast ikkagi saand. Sina niisamuti. Juhan saab tülist eest otsa, paristamise ja viinaajamisega ajad raha kokku, et võiks elama hakata, aga siis kukud sa kohe keldrit ehitama, keda kellegile siin vaja põle, asutad töökoja, nagu oleksid linnas või postmaantee ääres, vead rohtu koju ja hakkad Kivimäel kive lõhki põmmutama, nagu põleks sul midagi targemat teha. Ootan igapäev, et kust küljest sa nüüd peale hakkad, aga küll sa juba kusagilt hakkad, seda käid ja haudud sa. Ütle nüüd, on sinu keldrist või töökojast kellegile kasu? Oled sa ise sellest midagi saand või on teised? Ja need kivid seal Kivimäel… nüüd võivad nad seal seista, aga enne ei võind, enne pidi neid lõhkuma. Nüüd seisavad ja roostetavad su pihid ja orad, tangid ja haamridki sepapajas, kellegile pole neid tarvis. Niisukesest mehest ei saa kunagi peremeest. Mul on nii kahju, et mul enam poegi ei ole ja et ma Katku sinule pean jätma.»
«Jah, hull on ta küll,» tunnustas Villu nüüd isegi isale, «minu käest läheb kõik luhta. Aga mis ma võin sinna parata, kui ma ikka veel Kivimäe kivide peale pean mõtlema. See on ainuke koht, kus ma midagi ära võiks teha, niipalju näen ma veel küll. Mina tahaks ikka veel need kivid seal ära lõhkuda, nii et seal võiks künda ja äes-
104
