ega Kõrboja preiligi, vaid mingisugune plika, kelle kehaliikmed jätkude kohalt alles mügerikud. Nõnda ta istuski nüüd Katku Villu kõrval pehmel samblal. «Ma ju küll keelasin teid, mul oli mingi hirm teie pärast, juba siis oli, kui need poisid teile kallale tükkisid. Hirmu pärast ma vahelegi astusin, kartsin, et teiega võiks midagi juhtuda.»
«Neil olnd revolvrid minu jaoks taskus,» ütles Villu.
«Sellepärast!» hüüdis perenaine.
«Ainult et ma teiega sinna pidin kaasa tulema, teie Kivimäele!»
«Oleksin üksi läind, kui keegi poleks tulnd, oleks läind ja põmmutand,» ütles Villu.
«Ei te oleks läinud, kui mina oleksin teid palunud,» ütles perenaine tasa. «Ja seda ma oleks pidanud tegema, seda tahtsingi teha, aga ometi ei teinud, teiste pärast ei teinud, kes ümber seisid. Küll mina pärast kahetsesin, et ma teiste pärast selle tegemata jätsin.»
Selle peale istusid nad mõlemad tükk aega nõnda, nagu kahetseksid nad ikka veel, miks Kõrboja perenaine Katku Villut jaanipäeva hommikul polnud palunud, vana halli peaga Mousigi näis nõnda istuvat, kui ta ulatas oma lõua Villu põlvele.
102
