— 82 —
ette pani. Ma olin selle naesterahwa meelehääks juba oma terwe waranduse ära raisanud ja mul oliwad kindlad põhjused käes, et ma suurte ohwrite tasumiseks soowitud sihile pidin jõudma, kui ma korraga märku sain, et Teie minu ja mu õnne wahele olite astunud. Ma wõtsin wiimse jõuu kokku ja tegin suure hulga kõige hullemaid tempusid, lootes, et sellega Ludmilla tähelepanemist uuesti enese pääle juhiksin, aga ta ei tahtnud minu hullustustest enam hoolida. Ja kui ma tema käest peaaegu nuttes armu ja halastust palusin, waigistas ta mind mõne meelitawa sõnaga, mis muud ei olnud, kui peenikesest piinamise kunstist wälja mõeldud pilkamised. Ta ütles, mina olewat kõige ilusam mees Kaukasias, aga täieliseks mehe-paleuseks olla mul Prantsuse keelest puudus. Ma olin tema meelest kõige julgem ratsutaja ja kõige osawam kütt Grusias, aga ma teadsin nii wähe kunstidest, et ma ühe kena pildi küljes waewalt raami wäärtust mõistsin imeks panna. Ma olin igapidi peenike mees, aga ma ei tundnud ühtgi nooti ja haigutasin kontsertides. Teie olite muidugi kõik raamatud läbi lugenud, oskasite iga asja üle igas keeles lobiseda, laulsite tenoori, mängisite klawerit ja olite siisgi weel meheks küll, et üht häbemata würsti, kes Ludmillat oli teotanud, awalikult kõrwalopsuga wõisite karistada ja teda siis kahewõitluses maha lasta. Kõiki seda ütles Ludmilla mulle kõige lahkema naeratamise ja pehme, meelitawa häälega suu sisse ja andis mulle emalikult nõuu, et ma oma terwise hoidmiseks Teiega riidu ei hakkaks. Ma hakkasin wiimaks müristama ja ähwardama, aga see ei
