— 72 —
Säherdusi häätegijaid oli Ferdinand kahe aasta jooksul suure hulga leidnud. Siis hakkasiwad mõned neist hädaldama ja maksmist nõudma; noorherra lugu ähwardas kirjuks minna, kui korraga sõnum tuli, et wana parun H. ära surnud ja kõik waranduse pojale jätnud. Ferdinand tasus wõlad — tüki 50,000 rubla — auusasti ära ja lahkus ülikoolist, millest ta nii palju tumedasti mäletas, et ta sääl kord üht kõrget, kiwist seinte ja puust pinkidega saali oli näinud, kus uniste nägudega noored mehed istusiwad ja ühe näotu wanamehe arusaamata lobisemist kuulasiwad. Hiljemalt olin ma weel kuulnud, et H. Peterburis üht kuulsat zirkuse näitlejannat olewat armastama hakanud ja selle kannul laia maailma mööda hulkunud.
Nüüd istus ta paari aasta pärast jälle minu wastas ja jõi isuga minu konjaki pudeli tühjaks. Ta nägu ja ülikond tunnistasiwad, et ta wastaste saatustega oli wõidelnud ja sääl juures karwu kaotanud. Kuulmise järele oli ta poole aasta eest oma mõisa ära müünud. Ettewaatlikult juhtisin ma kõne selle pääle.
„See on tõsi,“ ütles Ferdinand haigutades. „Mul oli kibedasti raha tarwis; ma sain mõisa eest weerand miljoni, aga see on kõik juba“…
Ferdinand tähendas kohase käeliigutuse läbi, et weerand miljoni luhta oli läinud.
„On see wõimalik?“ hüüdsin mina imestades.
„Mul oli palju wõlgasid maksta,“ seletas Ferdinand rahulise näoga. „Kes Ludmillat tunneb, selle silmas ei tähenda see summa poole aasta kohta mi-
