— 70 —
peenikese, aga rohkesti kulunud ülikuuega ja uhke, kahwatanud näoga noormees astus sisse.
„Tänu taewale!“ hõiskasin mina walitsemata rõõmuga: „Sääl mu narr tulebgi!“
„Mis see peab tähendama?“ küsis noorsand kulmu kortsutades.
See oli parun H. — Ferdinand H., minu wana ülikooli-wend ja sinasõber. Ta tahtis mind mu ettewaatmata hüüdmise pärast wägise kahewõitlusele sundida ja mul oli palju tegemist, enne kui ma teda waigistada jõudsin. Kes teab, kas ma nii kaugele oleksingi jõudnud, kui temal mitte just nõuu ei oleks olnud, minu käest raha laenata. Ma ütlesin kindla sõnaga, et ma talle kopikatgi ei laena, kui ta mind tapmata ei jäta; selle pääle läks tema natukene taltsamaks, nõudis konjakit ja hakkas oma elujuhtumisi jutustama.
Ferdinand H. oli Eesti-maa mõisniku poeg. Temal oli õrn, alalist armastust ihaldaw süda. Juba lapsena oli ta kõiki oma koolipreilisid palawasti armastanud, osalt üht teise järele, osalt mitmeid korraga. Koolipreilidele tegi see nalja; nad ei pannud seda ialgi pahaks ega püüdnud poisikese sooja südant jahutada, sest neil oli paraku põhjust, meesterahwaste suurema jao südameid muidugi liig kalgiks ja külmaks pidada.
Tartus pidi Ferdinand wanemate soowi mööda seadusetarkust õppima, aga ta ise oli enesele kõrgemad sihid ette seadnud. Ta uuris iludust, mitte üksi mõttelist iludust, mis kenades kunstides ilmub, waid ka kehalist iludust naesterahwaste näol. Kui
