— 63 —
„Kellest Teie räägite?“ karjus Hermann ja hakkas nagu wannutades neiu mõlemist kätest korraga kinni.
„Meie oleme juba liiga kaua lobisenud,“ ütles Agnes kalgi tõsidusega. „Teie peate oma haigete pääle mõtlema, tohtri herra.“
„Minu pärast mingu nad kõik ilma minu abita hauda!“ hüüdis Hermann. „Ma ei liigu enne siit paigast, kuni mul selgus käes on, kas Teie mind weel üks kord tagasi lükkate wõi eluajaks Teie seltsiks lubate jääda.“
„Kui Teie ei karda, et Teil enestel aeg igawaks läheb, siis… siis jääge pääle!“ ütles Agnes sügawasti punastades, aga ka õnnelikult naeratades.
Mis nende kahe inimese wahel sel puhul weel sai tehtud ja räägitud, seda ei ole nad nende ridade kirjutajale laiemalt seletanud.
Paar kuud hiljem juhtus Dr. Trump just sel silmapilgul oma noore proua kambrisse astuma, kus see üht neljanurgelist nahast kotti lahti tegi. Proua püüdis küll kotti ruttu ära peita, aga Hermann oli teda juba tähele pannud ja nõudis tungiwalt koti sisekonda näha saada. Tõrkudes ja punastades andis Agnes wiimaks koti käest ära. Hermann ei leidnud säält seest muud, kui wana Wolteri kirja, mida meie juba tunneme, ja pakikese posti-kwiitungisid, mis tunnistasiwad, et neil ja neil päewadel üliõpilase Hermann Trumbi kätte Tartusse kõigist kõiki 5000 rubla oli saadetud.
„Sina ise“… kogeldas Hermann rõõmsa ehmatusega; enne kui ta midagi juurde sai lisada, surus Agnes ta suu musuga kinni.
