— 57 —
Ma hakkasin kaltsukorjajaks. Raha matsin ma põranda alla, aga nii, et teda igapäew kergesti wälja wõtta ja läbi lugeda wõisin; sinu saatsin ma, kuna sa weel laps olid ja tööl ei käinud, seks ajaks ikka ühe wõi teise põhjuse all wälja. Et mina aga ka wäljas sagedasti himu tundsin, oma raha näha saada, siis lasin enesele suure koti teha, kuhu ma 40,000 rubla sisse wõisin mahutada. Need wõtan ma mõnes üksikus nurgas aeg ajalt wälja ja loen nad mitu ja mitu korda läbi. Sa ei wõi ära arwata, kui rõõmsad, magusad tundmused minu südant liigutawad, kuna üks sajarublane teise järele mu sõrmede wahelt läbi libiseb. Nende tasane kahin meelitab mu kõrwu, nende kirjute karwade mäng waimustab mind sügawamini, kui kõige ilusam pilt mõnd peenikese tundmisega kunstnikku. Ma läheksin pääst nõdraks, kui ma kogemata ühe neist kaotama wõi ära wahetama peaksin. Kõige kibedama häda ajal mõtlen ma, kui uhkesti ma oma raha eest wõiksin elada; see mõte teeb mind tuhat korda õnnelikumaks, kui uhke elu ise, ja paneb mind kõiki häda unustama.
Nõnda oled sina, armas tütar, nüüd juba kolm aastat kui kerjaja laps pidanud elama ja pead seks kuni minu surmani jääma. Ajuti teeb sinu wilets põli mulle küll waewa; ma tunnen enese praegusel ajal sinu ees süüdlase olewat; aga mind waigistab ikka see lootus, et sa edespidi seda õnnelikum saad olema. Kes noores eas wiletsust on näinud, see teab rahast õiget lugu pidada. Ihnsate kõige hirmsam mõte on see, et nende were waewaga korjatud ja piinliku hoolega hoitud wara hirwitawate pärijate kätte peab jääma, kellel muud muret ei ole, kui kallist raha mööda maailma laiale pillata. Sina oled minu ainus pärija. Armas tütar, hoia minu raha! Teist, kolmat, sadat korda palun ma sind: hoia seda raha, kui oma elu! Sa ei pruugi temast kopikatgi wõtta, sest sa wõid suure maja sissetulekust mureta elada. Parem oleks, kui sa mehele ei läheks. Soowid sina aga seda siisgi teha, siis ära wõta noort ega waest meest! Tahad sa rikkale, wanaldasele, kokkuhoidlikule mehele minna, siis ära tee
