— 51 —
„Mis ta ütles?“ kähises wanamees. „Ta tahab tohtri tuua ja siis maksu wist minu kaela ajada? Minul ei ole tohtrit waja. Maksku ta ise, kui tahab.“
Wanamees, kellele meeleärritus ja wiha nii palju jõudu oliwad andnud, et ta wiimseid sõnu peaaegu walju häälega ja istudes wõis rääkida, lasi nüüd pää jälle jõuetumalt padja pääle langeda ja näis uinuwat. Agnes kohendas ettewaatlikult ta aset, laotas oma teki ta üle ja istus ise woodi ette walwama.
„Agnes!“ sosistas wanamees natukese aja pärast.
„Mis sa tahad, isa?“
Kaltsukorjaja ei teinud silmi lahti.
„Armastad sa seda noortmeest?“ küsis ta pehmelt.
„Jah,“ wastas Agnes tasaselt.
„Mikspärast ei tahtnud sa siis temale minna?“
„Ma… ma olen tema jaoks liig waene.“
„Kas sa minu pääle sugugi ei mõtelnud? Oleksid minu üksipäini wiletsuse käte jätnud, kui tema kogemata niisama waene oleks olnud, kui sina?“
„Pai isa“…
Wanamehe jooned oliwad kibedast tundmusest wiltu kisutud.
„Ma tean, et sa mind ei armasta,“ kähises ta rahutult edasi. „Sul on selleks oma täie kaaluga põhjused. Nii kaua kui meie Tartus elasime, olid sa rikaste wanemate laps. Oma neljateistkümnema aastani ei tundnud sa mingisugust puudust. Siis tuli korraga õnnetus — mitte minu süü läbi… ei, mitte minu süü läbi. Sinu ema armastas kallist, laialist elukorda… Ma pidin waluga nägema,