— 49 —
„Mu pää põrus ära… ma arwan… pääaju on wiga saanud,“ ümises kaltsukorjaja. „Saada… see wõõras inimene… minema.“
„Teie kuulete, herra Trump, mis isa soowib,“ kogeldas Agnes häbi pärast punastades.
„Ma lähen kohe,“ ütles Hermann ruttu, „aga mitte koju, waid tohtri järele, keda siin kibedasti tarwis näib olewat. Enne aga palun Teid südamest, ühe ainsama küsimise pääle wastata: Kas Teie mind selle pärast tagasi lükkasite, et Teie isa… waene kaltsukorjaja on?“
Enne kui Agnes midagi sai wastata, tõstis wana Wolter pää üles, wahtis palawikus põlewail silmil Hermanni otsa ja ütles nõrga, aga wiha pärast wärisewa häälega:
„Teie tunnete minu tütart?“
„Mul oli see õnn, preili Agnest tuttawate juures näha ja nii palawasti armastama hakata, et teda oma abikaasaks palusin tulla,“ wastas Hermann tõsiselt.
„Teie julgesite minu tütre kätt paluda?“
„Julgesin ja sain karistatud: mind lükati põlgtusega tagasi.“
„Herra Trump, ma palun Teid“… ütles Agnes wahele.
„Teie olete häbemata inimene!“ kähises wanamees. „Teie julgete minu tütre pääle mõtelda, kuna Teil weel kopikat hinge taga ei ole!“
„Mu wanemad on kaunis jõuukad,“ julges Hermann ennast wabandada.
„Teie wanemad?… Teate Teie, kui suur Teie wanemate warandus on?“
