— 47 —
Hermann kobas käsikaudu mööda seina edasi, kuni ukse link ta pihku sattus. Ta tegi ukse lahti ja — oleks peaaegu wanamehe maha pillanud.
Asi, mis Hermanni nii kohkuma pani, oli tõesti wäga kardetaw: tema ees seisis walge näoga tütarlaps, mitte lihtlabane tütarlaps, waid just see, keda Hermann päewa ajal unes nägi ja kellest ta ööse uneta jampsis. See’p ta oligi, see waene õmblusemamsel Agnes Wolter, kes tema, Hermanni Trumbi, Tallinna nägusama noorsanda ja wiisakama wõrukaela armastuse eest kui tule eest põgenes, kuna suur hulk rikkaid ja ilusaid preilisid teda kui mõnda haruldast lindu noolte ja wõrkudega püüdsiwad.
Hermann oli Agnest ühes tuttawas perekonnas, kus tüdruk õmblemas käis, näinud ja kohe nii kanget südame tuksumist tundnud, et naljasõnad, mis tal muidu tütarlaste naerutamiseks ikka käepärast oliwad, see kord kurku kinni jäiwad. Agnes ei olnud kaugeltgi igapäewaste Tallinna õmblusmamslite laadi; näo, hariduse ja eluwiiside poolest oli ta neist wist hää tüki kaugemal, kuna ta riiete uhkuse poolest wäärt ei olnud, kõige waesema kojamehe tütre kingapaelu lahti teha; ta ei piilunud läbi akna mööda sõõluwate tuuletallajate järele, ei teinud perepojale ilusaid silmi, ei uurinud köögitüdruku käest pererahwa saladusi wälja ega naernud ennast nende nüri nalja pärast kordagi lõhki; töö tegi ta ikka waremalt walmis, kui lubatud, ja järele jäänud riidetükkisid ei kaotanud ta kuhugi, mitte oma enese taskugi. Tahtis Hermann temaga juttu teha, siis ütles Agnes enesel wähe aega olewat; soowis Hermann teda õh-
