— 33 —
Nälg, mis suurte meeste mõtteid teritab, sundis ka Wesipruuli üht hääd nõuu leidma, mis tema waimuterawusele enam auu tegi, kui kõik ta luuletused kokku. Ta wõttis ette, wangistatud riiet, nagu Joosep wanal ajal, maha jätta ja ilma temata põgeneda. Ta wiskas saapad jalast, sasis kätega okstest kinni ja libistas pikkamisi, ettewaatlikult ning tõsiselt oma alumise kehapoole püksitorudest wälja. Ta oli nüüd waba, wabam kui keegi haritud Europlane.
Ta luuris lehtede wahelt läbi, kas kusagil mõnda tema kawaluse imestajat wahtimas ei oleks. Kui ta selle poolest arwas julge olla wõiwat, ronis ta imeliku kiirusega puu otsast maha. Waewalt puutus ta jalaga maapinna külge, kui naabriaias mürisew naermine tõusis ja hulk inimeste päid plangi tagant üles kerkisiwad. Pilwe täis pilkamise sõnu sadas Wesipruulile kaela. Salomon näitas siin, et ta tõesti kõrge loomuga ja peenikese haridusega mees oli. Ta ei wastanud ühegi pilkamise pääle, waid tõttas kiirel — wäga kiirel — sammul oma suwekorterisse ja täiendas siin oma ülikonda tarwilikul wiisil. Uhkusega wõin ma tunnistada, et minu kangelane, Salomon Wesipruul, üks neist toredatest Eesti luuletajatest oli, kes kaks paari püksa omaks wõis nimetada.
Siis tegi Salomon weel midagi, mis tema mehisest meelest ja wankumata wahwusest hiilgawat tunnistust annab. Ta istus oma suwekorteri ette ja näitas Tatikale ja tema sõpradele tõsise nõoga rusikat; ja kui nad selle pääle weel hullemini naerma
