— 22 —
„Waadake, Teie olete nii ütlemata loll… ei mitte, tahtsin ütelda: nii kentsakas inimene ja ma arwan, et Teie elus mõndagi naljakat juhtumist ette on tulnud. Mul oleks nõuu üht juttu teha.“
„Jätke see nõuu parem katki.“
„Kuda nii?"
„Teid saaks selle jutuga hullumajasse pistetama.“
„Ega seda ole.“
„See on Teie õnn, et Te seda ega midagi muud juttu ilmasgi ei saa lõpetama.“
„Miks?“
„Selle pärast, et Teie kõige suurem narr ilma pääl olete.“
„Just sedasama tahtsin mina Teile ütelda.“
„Minule!?“
„Teile. Ma tahtsin ütelda, et ma kentsakamat narri ilmasgi ei ole näinud.“
„Just minu mõtted Teie kohta.“
„Imelik, wäga imelik!“ hüüdis Wesipruul. „Tarkade suust olen ma sarnast rumalust ennegi kuulnud; aga kuda wõib üks inimene, kellel poole kopika eest aru pääs ei ole, mind narriks pidada? Wäga naljakas! Sest wõiks wäga hää uudisjutu teha.“
„Waat’ missugune jahupää mind narriks tuleb sõimama!“ hakkas Tatikas pahandama. „Kas tahad, ma panen su tühja pääluu kõlisema?“
„Ärge siin jämedaks minge ühtigi,“ manitses Wesipruul tasaselt. „Teie ei ole oma kodu ja wõite siit kogemata rutemini wälja lennata, kui soowite.“
