Kull
(seisatades)
Ei. Aga ma ei suutnud teda teostada. Katset tegin.
Eewa
Katset?
Kull
Ja. Ühel õige wihmapimedal õhtul wõtsin südame rindu ja läksin maalermeister Kobrase poole tööd kuulama. Ta on minu hea tuttaw. Aga kui ma tema ukse taga seisin, tikkus mulle jäle wiirastus peale. Ma nägin ennast wärwipoti ja suure pintsliga uulitsal, ja terwe wägi tuttawaid nägusid jooksis minu ümber kokku, ja kõik wenisiwad itsitawateks lõustadeks laiali. — Rumal oli! Tegin aga, et pühkima sain, õhetaw tundmus põues, kui oleks minu armukest teotatud.
Eewa
Teotatud? See pidi ju Teie armukese heaks minema! Et Teie teda edasi wõiksite armastada — tundidel, mis Teile leiwatööst järgi jääwad. Et Teie ennast ja enesele wõiksite maalida!
Kull
Wõite rahulikult ka weel juurde lisada: „Ja ise oled endine maalri-õpipoiss, kes wärwipotiga kauemine ringi on jooksnud, kui akademiat nuusutanud!“ Aga see kõik ei õienda midagi. (Tumedalt) On midagi ärawõitmatat, ülesaamatat kunstieluka sees —