Mine sisu juurde

Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/92

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
92


Kull

Teisi kiusajaid ma ei usu.


Eewa

Aga ma tean ühte, keda Teie weel enam usute, kui mind.


Kull

Keda siis?


Eewa

Magnus Kulli. Muidu oleksite pintslid tõeste ahju wisanud, nagu juba mõnda aastat ähwardate.


Kull
(maha waadates, waheaja pärast)

Ma ei raatsinud.


Eewa

Waadake! Sellega on kõik öeldud.


Kull
(raskelt kesklaua äärde istudes)

Ma ei raatsinud, sest et ma nõder olen. Kuid see ei keela mind ikka enam ära nägemast, et ainult suurel õigus on, mitte wäikesel. Ela, suur — kärwa, wäike!


Eewa

Pean ma Teile selle labatõega wastama, et meie mitte ainult Alpidest rõõmu ei tunne, waid ka Otepää kinkudest? Et meid mitte ainult Rubens ja Thorwaldsen, Shakespeare ja Beethoven ei elata, waid ka kõik need wõõrsil ja kodus, keda meie üles ei jõua lugeda?