Waik
Õnnistust muusikalisele majale! Au ja kiitust meie kuulsusele! Braawo, meister Saalep, ja weel kord braawo! (On Leole wäljasirutatud käega lähenenud ja raputab tema kätt elawalt; siis tõsisemalt ja kerge paatosega)
Minu truu Eesti süda oli juba mures meie tulewiku pärast. Ei ainust heledat, kaugemale paistwat walgusetäppi hämarikus! Kodukastetud raswaküünlakeste wilkumisel elasime oma waimlist ja estetilist sauniku-elu. Tõotas üks wõi teine neist suuremaks walguseks saada, siis ei pidanud ta sõna, hoolimata awaliku arwamise wirgast tahinuuskamisest. Ja kui sa piiri taga reisides kellegile oma rahwust nimetasid, siis pidid punastades nägema, et haritudki küsija sulle ammuli suuga otsa jäi wahtima: ta teadis mõndagi maoridest ja basutodest, kuid mitte midagi eestlastest.
Nüüd aga — ükskord ometi! — on meie kadunusele lõpp tulemas. Mitte enam „kaugel“ — ei, — „ligidal näen kodu kaswawat“! Nimetab õhtu-ilm Teid, suguwend Saalep, siis nimetab ta ka meid. Oma kunstiga — esiotsa Teie julgel ja wõidukal sihiajamisel — murrame ka meie enestele teed maakera kultura-rahwaste kõrwale. (Uus käeanne)
Leo
Aga ma palun — see on ju alles nii wäike ja nõrk hakatus —
(Waheajal on Kõrend ja Kurg Lauritsaid ja pr. Lillid teretanud, kellele majaisana hr. Kurge esiteles; nüüd teretab ka dr. Waik nimetatuid, iseäranis aupaklikult Lillid, kuna tema asemele Leo ette Kõrend astub)
