Lilli
(endiselt, pool kogeledes)
Ma armastan sind — mina — mina ise — mina üksi — — (Laseb Leost pikkamisi alles siis lahti, kui uks awaneb)
Wiies etteaste.
Endised. Laurits Lembitu ja Endeliga — esimene 11-, teine 9-aastane — paremalt poolt; pilguke hiljem pr. Paula Jutaga keskelt. Wiimane on heledas kleidis ja hoiab ema ümbert naerunäol kinni. Hiljem Juuli.
Laurits
Kuuleme oma rõõmuks, et meie suur külaline juba liikwel on. Lubage siis, et mina ja minu pere Teile nüüd in corpore tere tulemast tõttame hüüdma. (Kõnepidamise-toonil)
Kui meie kitsas kodumaa, meie wäike Eesti rahwas ühe oma poja peale uhke on — õnnest tuksuwal südamel tõsiselt uhke — siis on ta seda Leo Saalepi peale, selle oma poja peale, kes Eesti nimele ka wäljaspool Balti piirisid, suurte haritud rahwaste juures, tutwust ja au on wõitnud, rahwaste juures, kelle poole meie oma kehwuses alati nukra kadedusega üles pidime wahtima. Ja mis minu isiklist rinda weel iseäranis rõõmsa tasutundega paisutab, on lugu, et see wõit Eesti helikunstile osaks on saanud, kunstile, millele mina kui tema ammuaegne waimustatud jünger, kui orkestri-liige, laulukoorijuhataja ja arwustaja, nii lähedal seisan ja mille wastu ma, nii öelda, preesterlikku armastust
