Laurits
Wäga õige — kunstnik kui awalik tegelane ei saa ega tohi end ära eraldada, ta peab intelligentsi keskuses püsima. Nüüd ei ole aga seltskond, liiategi meie noor, alles tärkaw Eesti seltskond, oma waadete poolest igas asjas ühetasane: mis ühedele — õigemine üksikutele — ärawõidetud seisupaik on, seisab teistele ikka weel makswusel, kuigi wast ainult instinktliselt. On nimelt asju, teatawaid ühiskondlisi eelarwamisi, mis teorialiselt maha on maetud, praktiliselt aga edasi elutsewad ning isiku teadmise ja tahtmise tagant mõjuwad. Ühe niisuguse elawa surnuga on meil nimelt abielu-küsimuses tegemist. Mulle tuli seepärast mõttesse, Lilli: kas ei oleks teile siia elama jäädes mitte tulusam, kui te oma senisele wabale ühendusele, nii öelda, seadusepärase näo annaksite?
Paula
Ma ei mõista, Gustaw, kust sa enesele õiguse wõtad, oma nina teiste inimeste isikliste asjade sekka pista!
Laurits
Head nõu, paikene, tohib teisele igatahes anda!
Mõista mind õieti, Lilli. Mina ise olen ju läbi ja läbi wabalt mõtleja inimene — üks äärmistest. Minu isiklises hinges pole wähemat kui warju teie abielu praeguse wormi wastu. Kuid ma ei wõi ometi midagi parata, kui meil, meie kitsastes oludes, teisi on, kelle waated wõi tunded —
