mata kantsleri waekaussi. Geenius on teemant, aga niikaua kui teemant lihwimata on, pole temal täielist müügiwäärtust. Leo Saalepi teemanti, mille tuli meid täna õhtu põletas, on tema kunstimeelne abiline nii toredaks briljandiks aidanud lihwida. Teda selle eest meie kunsti nimel tänada on meie kui estetilise kultura eest wõitlejate aukohus.
Proua Lilli Ellert-Saalep — huraa! huraa! huraa!
(Auawaldus; huraa- ja elagu-hüüded segamine)
Lilli
(on owatsioni jaheda naeratusega wastu wõtnud ning jääb, kuna kõik jälle maha istuwad, kõneleda-tahtjana seisma. Pikemat wiiwitust pidades laseb ta pilgu julge ja wilu-lõbusa rahuga üle laudkonna käia ning wõtab siis kergel ja ladusal toonil sõna)
Doktori-herra Waik, teie tuttaw ilukõneleja, andis osale, mida mina pidustatawa kunstniku kõrwal senini olen etendanud, liiga kõrgekõlalise nimetuse; kui meie „kantsleri“ asemele lihtsa „faktotumi“ paneme, siis jõuame liialdawa nalja juurest asjaliku tõe juurde, mis ehk muidu natuke warju jääks.
Kui tänase kontserdiandja mitme-aastane faktotum olen ma teinud, mida ma jõudsin ja oskasin, ja kui mulle selle eest siin tasu mõisteti, siis wõtan selle wiisaka tänuga wastu. Seda tänu ei arwa ma teile aga sündsamalt tagasi anda wõiwat, kui et ma teid õpetlikku pilku lasen heita niisuguse lääne-ilmas makswusele ja wõidule pääsenud helikunstniku saamise- ja tõusmiseprotsessi — protsessi, mille keeruliste detailidega ma muidugi läbi ja läbi tuttaw olen. On ju meie
