Kull
Aga kui nemad jälle seda ei oska!
Kolmasteistkümnes herra
Siis jääb mulle mõistatuseks, miks mina kohustatud pean olema neid elatama!
Kull
(täie suuga)
Mõistatus ees, mõistatus taga — terwe ilm on mõistatusi täis!
Waik
(kes kogu aja pr. Lilliga kuldsel tujul on juttunud, lööb klaasi pihta ja tõuseb naeratawa hooletusega üles)
Kaaskodanikud! Meie oleme siiamaani kuningale annud, mis kuninga kohus on, meie oleme teda kiitnud ja kumardanud tema tegude järele, nagu meie seda mõistsime, Aga kuningal on ka kaasa, truu ja kallimeelne kaasa, kelle iseäraline, riigi kõrgematesse huwidesse ulataw tähtsus weel selles seisab, et ta ühtlasi walitseja sisemiste ja wälimiste asjade minister — tema kantsler on.
Sõbrad! Mis mina selle kantsleri riigimehelistest annetest ja wõimetest tean, sunnib mulle tõetunde peale, et naisel suur ja hiilgaw tulewik waruks seisab, kui ta omale kord teed on rajanud kutsete ja ametite peale, mis —
Kolmas preili
— mis terawamat mõistust nõuawad, kui mehel on.
(Naerdakse)
