Mine sisu juurde

Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/218

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
218


Kull

Raskematele mitte — Teil on õigus, herra Kõrend.


Esimene herra

Kui aga nüüd tõsiste kunstimõistjate arw nii wähene on, isegi seltskonna haritud ringkondades, siis kerkib küsimus keelele, mis oleks teha, et ka laiemad hulgad kunstist täit maiku saaksiwad?


Kõrend
(pead wäristades, oma õhukese naeratusega)

Teeksime mis teeksime — nii kaugele ei saaks meie hulkasid kunagi.


Noor helikunstnik

Just minu arwamine! Kunst jääb ikka ainult wäheste walitud waimude teha ja maitsta.


Teine herra

Kui lugu nüüd nii on — ja ma tean isegi, et ta teisiti ei ole — siis tohiks ehk weel see teine küsimus tekkida: Mis kasu on siis laiematel hulkatel — see on seltskonnal kui sellel — kunsti ülewal pidada, kui tal temast osa ei ole?


Kolmasteistkümnes herra

Ja mis õigus on kunstil seltskonnalt wõi koguni rahwalt sel lool ülewalpidamist nõuda?


Kõrend

Aga herrad, kuhu jääb siis au — rahwusline au? On ju kunst peaasjalikult see tegur, mis ühe rahwa moderniks kultura-rahwaks ülendab.